Seenel Põlulas

Täna käisime Lorega Lääne-Virumaal, Põlulas, jooksuvõistlusel. Ise ma võistlusel ei osalenud, aga see-eest matkasime metsas ja otsisime seeni.

Maa-alune herilasepesa

Esinduslikumast poolest

Lore on augusti algusest saadik jäänud aina õhemaks, aluskarva on tal ära tulnud kottide kaupa. Kaela peale ja rinnale on karva rohkem jäänud, aga küll see ka vaikselt lahti tuleb. Lisaks on karv suve jooksul kõvasti pleekida saanud, seega on karval pruun toon sees. Ostsin Lorele toidulisandiks Coatexi, mis peaks karva olukorda parandama. Tänase seisuga oleme kasutanud seda nädala jagu. Loodame, et see teeb oma tööd hästi, sest septembris on meil juba Viimsi näitus.

ESHÜ suvepäev

Eile hommikul sõitsime Lorega Märjamaale, kus toimus Eesti Siberi Huskyde Ühingu poolt korraldatud suvepäev. Päeva alustasime koerte ühise jalutuskäiguga Konuvere talli juurest. Raja pikkuseks oli ca 6-7 km, mis iseenesest polnud pikk maa, aga raskeks tegi selle Lore pidev rihmast tõmbamine eesmiste koerte suunas. Kui rada meid tagasi talli juurde tõi, läksime hobuseid vaatama. Lore nägi arvatavasti esimest korda hobuseid nii lähedalt, seega vaatepilt oli päris naljakas, kuidas Lore klähvis ja tahtis nende suurte loomade juurde minna. Peale seda sõitsime Konuvere mõisa, kus toimus lõunasöök ning järgmiseks toimus seminar ,,Siberi husky koolitamisest", koolitajate Sirje Vets'i ning Reet Raado juhendamisel. Päeva lõpus toimus ka caniorienteerumine mõisa ümbruses ja hiljem võitjate autasustamine. Caniorienteerumises oli igas kaardil kujutatud punktis ülesanne või küsimus. Meie Lorega saime esimese koha ja auhinnaks koerale kilekotitäie proovipakke ja termostassi ESHÜ logoga.

Pilte saab näha siit.

Pildid

Pääsküla raba

Täna päeval läksime Lorega Hiiule Kristini ja Monaga kokku saama. Aeg Hiiule jõudmiseks oli ligikaudu tund. Kuna seekord meil autoga linna polnud võimalik saada, otsustasime minna bussiga. Lorele oli see esimene bussisõit. Käitus ta bussis olles päris hästi, aga korra vingus ja ühe korra ka haugatas. Kodust Hiiule saime kolme bussiga. Tänavatelt metsa vahele jõudes ei julgenud Loret võõras kohas lahti teha, seega esimene ca kilomeeter käisin temaga rihmaga. Hiljem tegin ta rihmast lahti, nii et Lore sai palju Monaga joosta. Rabast välja tulles ei olnud igatahes Lorel enam mitte valged, vaid tumepruunid jalad, kuna rabas olid Lore jaoks väga mõnusad mudavanni võtmise kraavid. Muidu oli väga mõnus ja tore jalutuskäik meie mõlema jaoks.